Hommikul Ülemiste parklas polnud olukord kiita - meie 8-liikmelisest tiimist oli kohal 3, neist üks ka hoopis lisandunud vabatahtlik, mitte nimekirjas olnud koristaja. Mõni oli mobla välja lülitanud, mõni magas, mõni saatis SMSi, et ikka ei tule täna.
Jüri lipujaamas oli olukord juba lootusrikkam - kahest sai viis ja lõpuks oli meid objektil kuus.
Prügiluurel vaadatud kaheksast objektist valisime selle, mis oli ilusa metsa all, ehk kõige valusam silmale vaadata. Metsatee, mis prügihunnikutest blokeeritud, pluss suvilarämps igal pool metsa all.
Esimesed paarkümmend meetrit läksid tee puhastamisega kiiresti, siis tempo aeglustus, sest tulid juba mäetäied sodi. Põõsaste alla visatud sodist oli jõudnud rohi juba läbi kasvama hakata.
Esimesed profiilid prügi metsa alla vedajatest olid sellised:
10x10 meetrine lagalagendik - siia oli toonud rämpsu vist üks ja sama perekond, kotikesed olid kõik suhteliselt sarnased ja nagu näha, oli veetud kraami juba aastaid. Peres oli nii vanemaid inimesi kui nooremaid naisi, rämps visati maha suvilast tulles - kõik, mis nädalavahetusel sai oma maalapil tarbitud ja aeg-ajalt ka vanemat tehnikat, vanaema kohvitasse ja taldrikuid.
Koorem köögimööblit ja kontoripahna - vihjeks oli kastide peale kirjutatud Farwell. Suurköögi sisustusega tegelev firma. Sodi järgi võis seda uskuda ka - vanad köögimööbli tükid, seintelt maha võetud glasuurplaadid, nõukogude-aegsed (insulaat?)plaadid, WC pott, köögilaudade plaadid. Miks selle firma sodi metsa alla sattus?
Hokimeeskonna hunnikuke? - Paljastus 5 uisku, mingid kuuriväravad, palju kumme, kaablirull, kondoomipakid.
Tõeline mürgisaastaja - see ehitustegelane oli kohale vedanud rullide viisi klaasvilla, eterniitplaate, metall-linte ja katkisi telliseid. Lisaks oli hunnik põlema ka pandud.
Väliseesti pakikesed - diskreetselt paksu kuuse alla mõni aasta tagasi sätitud kompsukesed olid loomade poolt laiali nokitud ning neis sisaldus retro-Tallinna suveniire, Toronto Eesti Ühispanga pastakaid, ehtne korallrahn (paljunäinud inimesed ikkagi) ja päevavalguslambi torud.
Masuudiga jälgede peitja - jälle 10x10 meetri suurune lagendik, millel troonis ümberkallatud masuuditünn, hunnik nõukogude-aegset portselani, matkatarbeid nõukogude ajast, lastemähkmeid, toidukotikesi, suvilasisustust. Masuut oli rohu alla kadunud, astudes pressis mulla seest välja.
Koristamise ajal saabus ka kohalik elanik kaema - tema soov oli, et me viltuvajunud elektriposti maha tõmbaksime ja puurisu ka ära viiksime. Ja siis ta kirjeldas täpselt autosid, kes pidevalt pidid sodi toomas käima. 1313 ega kuhugi mujale polnud ta helistanud. Muidugi veetakse siis sodi, kui kohalik hirmunult oma aknast piilub ja midagi ei tee.
Kokku ca 80 prügikotti pluss mööbel, torud, kummid.
Enne:
Nüüd:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar