Las Vegasest Suurde Kanjonisse võib ka otse Stripilt kopteriga lennata. Kopteriplatse on kanjoniservas iga natukese maa tagant. Kuid autoga on põnevam, vähemalt esimesel korral. Ligi tuhandekilomeetrine tripp tuleb, kui mitte piirduda ainult kanjoni alumise otsaga.
Meil oli kaasas kaks teejuhti - Garmin ja Tomtom. Mõlemil USA lääneosa kaardid sees. Garmin vedas alguses rohkem alt, sest ei pidanud satelliitidega nii hästi sidet ja juhendas teinekord natuke valesti. Hiljem indiaani reservaadis aga hakkas Tomtom jamama, sest kruusateed olid tal kõik USAs sama kategooriaga ja mägedes mini-vaniga uhades ei kõlvanud siiski iga kruusakas. Garmin aga ei näidanud üldse kaardil teid, aga kui sai ta koordinaatide järgi juhatama panna, siis tühjale maastikule ilmus teekonnajoon mööda täitsa olemasolevat kruusateed. Kummaline.
Las Vegasest väljudes oli esimene turistilõks peagi ees - Hooveri tamm. Hollywoodi filmides on seda ohtralt kasutatud, nii et igaüks tunneb ta kohe ära. Ega ta väga suurem ei olegi kui ette kujutatud, betoonehitis sügaval kaljuorus, kuskil all voolab Colorado jõgi ja tammi taga laiub kohati üle 10 kilomeetri lai Lake Mead, veehoidla. Veokaid tammile ei lubata ja nad peavad tegema hiigelringi kuskilt alamjooksult. Tammi ületava tee kõrvale ehitatakse aga hiigelsilda kahe mäetipu vahele kanjoni kõige sügavama osa kohale, see saab olema kiirtee ja enam ei pea möödasõitjad ukerdama mööda kitsast ja käänulist teed alla tammini ja teist kallast pidi üles tagasi. Siis jääb kitsas tee vaid turistidele.
Turistide jaoks on muidugi tammi kõrval parkimismaja, WC-d, liftid, eskalaatorid, söögikoht ja muuseum. Parkimine 7 USD. Muuseum oli ka tasuline, sinna me ei läinud.
Tammil oli kõige tähelepanuväärsem paarikümnemeetrine valge riba veepinna juures kaljudel - umbes nii palju on veetase viimaste aastatega alanenud ja seda peetakse kliimasoojenemise süüks. Osa vett tarbitakse ümbruskonnas ja muidugi ka Las Vegases sellest veehoidlast ja juurde tuleb aina vähem.
Teel kanjonini avastasime kaardilt huvitava koha: Skywalk. Leedukad teadsid, et see on vägev klaassild kanjoni kohal, mis ehitati eelmisel aastal valmis. Kuna paistis üsna teele jäävat, siis pöörasime ära. See oli ikkagi viga. Sinna klaassillale võib teinekord kopteriga hoopis minna. Tuleb sama kallis.
Skywalkile viib peale kõrbelinnakesi edasi vaid mägine kruusatee. Me ei uskunud, et sellisele moodsale atraktsioonile peab mööda sellist teed minema ja esialgu sai otse edasi kihutatud. Aga osutus õigeks see kruusatee väiksema kanjoni põhjas, liiklus oli seal veel üsna tihe.
Tegime ka ühe kõrbepeatuse tüüpilise vesterni stiilis kohas ja imetlesime joshua treesid ning õitsvaid kaktusi (ikkagi kevad). Keegi krabistas okkalistes põõsastes kogu aeg.
Hualapai inidaanlaste reservaadist algas küll auklikuvõitu, kuid siiski parem asfalt. Kimasime seda mööda ja nägime juba peaaegu kanjonit, kui teele tekkis valvuriputka ja lennuväli ning hoiatavad sildid, et peatumine maksab 20 USD. See polnud veel midagi - ka edasisõit maksis 20 USD ja Skywalki 20-meetrisele sillale mineku eest taheti veel 65 USD igaühe kohta saada. Arvasime, et liiga kallis sellise asja jaoks ja pöörasime samas tagasi. Eks teinekord jälle.
Grand Canyon Village tõeliselt suure kanjoniga aga asus veel õige mitusada kilomeetrit edasi (enne tuli sõita sama teed pidi tagasi suurele asfaldile) ja päike oli juba seniidis, nii et tuli hakata vaikselt kiirustama.
Sõit Route 40-ni oli üliigav, ca 60 km joonlaua järgi sirget teed mööda tühje lagendikke jutti, kahel pool paistmas mäeharjad. Umbes sellised on ilmselt enamus vaateid USA sisemaa-teedel hõredamalt asustatud kohtades. Route 40-ga ristumisel oli mingi küla moodi asula täis odavaid söögikohti ja poekesi, istusime esimeses ettejuhtuvas ameerika-hiina söögikohas maha ja seal pakuti rootsi lauas aasiapärast sööki. Veidi kahtlane tundus, aga näljaga ladusime taldrikud looka ja õige pea kimasime jälle peale sööki edasi - veel mitusada kilomeetrit, kuid juba vaheldusrikkamal mägisel maastikul.
Williamsis ühinevad ajalooline Route 66 ja uuem Route 40 asula juures korraks ning asulasse sisse sõites on näha ajaloolise ida-lääne tee ääres ohtralt vesterni-stiilis kõrtse ja odavaid motelle, nii nagu vanades filmides. Loodus oli aga vahepeal läbi teinud totaalse muutumise - tee ääres olid saaremaised kadakased karjamaad (kadaka asemel mingi kohalik küpressiline) ja ameerika mändidega metsad. Kohe vägagi eestilik loodus. Põhjus selgus GPSist: olime jõudnud üle 2000 meetri kõrgusele. Kuigi Williamsis sajab talvel ka lund, oli Las Vegase +41 kraadisest kuumast tulles säilinud siiski mõõdukas +25.
Päike aga loojus halastamatult kiiresti ja kiirustasimegi edasi kanjoniservale - nüüd oli näha ka Grand Canyoni siltidega öömajasid ja söögikohti, turistilõks lähenes. Tusayanis võetigi jälle sisenemismaksu, mis oli umbes paarkümmend dollarit ja veel midagi iga inimese eest ning algas asfalt-tee kanjoni serval, kus iga natukese aja tagant leidus parkla ja vaateplatvorm.
Päike riivas juba esimesi kanjoniservi, kui autost välja saime. Just õigeks ajaks. Loojangupiltide tegemiseks oli jäänud veel kümmekond minutit. Õnneks midagi sellist tegema ei pidanud :)
Vaade oli ligi 600-kilomeetrist palverännakut väärt. GPS näitas otse platvormi taha jäänud kanjoni sügavuseks üle 1000 meetri, kuskil kuristikulabürintides vilksatas aeg-ajalt Colorado jõgi, mis selle meeletu orgude süsteemi oli miljonite aastatega tekitanud. Indiaanlaste jaoks on see püha maa.
Päike loojus kähku ja ikkagi otsustasime pimedas ära käia ka mööda kanjoniäärset teed 25 km ülemjooksu jääval Desert View platvormil. Pimedas muidugi tee ääres suurt midagi näha polnud, kuid Desert Viewis leidus isegi üks suletud restoran mäenõlval ja kuu valgustas üht-teist.
Ja siis tagasi - natuke vähem kui tulles, aga ikka ca 500 km. Kellel on rohkem aega, võib veel mõnisada kilomeetrit edasi sõita, et imetleda legendaarset Monument Valleyt.
P.S. Lugu ilmub pikemana Äripäeva Puhkepäevas, siia said märkmed.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar