Hakkasin siis ID-kaarti lõpuks kasutama. Mitte lihtsalt visuaalse isikut tõendava dokumendina (millena olen teda juba sügisest saadik kasutanud, kodus ja võõrsil), vaid ka elektrooniliselt. Nüüd siis saab kirja panna esimesed muljed, mida on tegelikult vähevõitu.
Kõigepealt - töölesaamine. Sahtlis vedeles Omnikey Cardman 1021 smartcardi lugeja, pistsin sellesse ID kaardi ja juhtme USB pesasse, siis id.ee lehele draivereid laadima.
Laadusid kõik ära, kaart hakkas tööle, kui mingi uus tekkinud programm nimega ID-kaardi utiliit. See kuvab põhimõtteliselt sama pildi, mis on visuaalselt näha ID-kaardil, kuid loeb kõik andmed elektrooniliselt ID kaardi seest. Pildi saab ka laadida - see on ID-kaardile salvestatud värvilisena. Menüüst "loe andmed" vajutades suurt midagi rohkem kaardilt ei leia. Siis on veel sektsioon sertifikaatidele (üks autoriseerimiseks, teine signeerimiseks ehk digiallkirjastamiseks) ja see sektsioon tuletas meelde, et kuskilt turvalisest kohast tuli välja otsida ka oma allkirjastamisparool, et see ära muuta.
Nüüd aga netti. Kõigepealt - pangad. Nendega on ka lihtne. Aga mitte nii lihtne, kui oleks oodanud. Pankade kasutamisel tuleb ikka sisestada oma kasutajatunnus ja panga parool. Pääseb vaid koodikaardil oleva koodi sisestamisest ja iga tehingu juures ei pea enam koodikaardilt kolme esimest numbrit kinnituseks sisse lööma. Avastasin, et ID-kaardiga panka logides unustan ma ID-kaardi lugejasse ja näiteks kuskil poes siis ootab rõõmus avastus, et dokumenti pole kaasas. Õnneks juhiload mõnikord kõlbavad veel ka.
Põhikoht, kus nagu esimese mulje järgi ID-kaardist kasu, on eesti.ee ja riik.ee portaalid. Mis siis seal sai teada? Kõigepealt - vaadata endaga seotud ametkondlikke dokumente. Siis vaadata üle oma maad ja valdused. Siis tutvuda oma firmade andmetega. Siis registreerida lapse sünd, kui vaja, kontrollida tema nime vastavust nimeseadusele, abielluda-lahutada, saata allkirjastatud dokument mõnele ametnikule, ühesõnaga suhelda riigiga.
Sealt leidis ka ajakirjanike kurdetud vähese info prügi sorteerimise kohta ja needsamad prügivoldikud elektroonilisel kujul, mis muidu varem paberkujul postkasti ka tulid. @eesti.ee aadressi sai ka edasi suunata ja tellida teavitused e-riigi uute versioonide väljatuleku kohta. Üks uus versioon just tuligi, tutvustav tekst järgmine:
Elukoha registreerimiseks saab nüüd avalduse esitada e-teenusena kodunt lahkumata. Seda saab esitada enda ja oma alaealiste laste või eestkostetavate ning kooselavate täisealiste kohta. Eluruumi omanikul on võimalus taotleda tema korteris või majas mitte-elava isiku rahvastikuregistrisse kantud aadressi muutmist.
Portaali kaudu on inimesel võimalik tellida enda kohta koostatud ja paberarhiivis oleva sünniakti, abieluakti või abielulahutusakti sisestamist rahvastikuregistrisse. Dokumendi sisestamise järel tekivad rahvastikuregistrisse andmed vanemate, laste ja abikaasade kohta. Tellida saab ka riigilõivuga maksustatava kordustunnistuse väljaandmist toimunud perekonnasündmuse kohta.
Riigiportaali kaudu saab esitada avalduse oma vastsündinud lapse sünni registreerimiseks. Teenust saavad esialgu kasutada need, kelle lapsed on sündinud erahaiglas „Fertilitas“ või Ida-Tallinna Keskhaiglas ning vanemad on abielus. Seejärel koostab ema elukohajärgne perekonnaseisuasutus sünniakti ja väljastab sünnitunnistuse.
Lisateenusena on võimalik kontrollida, kas lapsele vanemate poolt mõeldud nimi vastab nimeseadusele. Selleks tuleb soovitav nimi päringusse sisestada, mille järel saadakse perekonnaseisuametnikult vastus.
Lisaks saab igaüks teha päringuid enda lähisugulussuhete kohta, vaadata oma andmeid ja dokumente rahvastikuregistris. Eraldi päringuga saab uurida, kui palju sama nimega inimesi Eestis on. Samuti on võimalus samas keskkonnas teada anda veast oma andmetes.
Teenused on kättesaadavad aadressilt www.eesti.ee/portaal/rrteenus.index Lingile vajutades peate ennast sisse logima ID-kaardi, mobiil-ID või internetipanga kaudu.
Mõnedesse kodumaistesse portaalidesse saab ka nüüd ID-kaardiga siseneda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar