Mida muud öelda, kui et ilm on hukas. Üks orkaan teise järel, ükskõik mis kaldal Atlandi ääres ka poleks... Algas kõik Tallinnast, kui lennuk ootas. Kõigepealt president Ilvest, kes saabus viimasena, siis seda suurt tormi, mis hetkel Amsterdami kohal möllas, et ta saaks ära Läänemere poole kolida.
Siis ratsutasime üle selle tormi Amsterdami. Siis jooksuga Detroidi lennukile, sest pealeminek oli juba alanud. Jälle hilinemine ja Detroidis jooksuga Orlando lennukile, mis hooajale vastavalt oli pungil täis lapsi, kes hetkekski paigal ei püsinud. Stjuuardessidel õnnestus siiski maandumiste ja õhkutõusmiste ajaks see rabelev kamp korraks vahekäigust istmete vahele suruda. Detroidi -9 kraadi (Celsiust) käest sõideti Orlando troopilistesse Disniländidesse.
Kuid Orlandos möllas hoopis troopiline orkaan. Lennuk tegi selle kohal selliseid hüppeid, et kõrvalolev tädi hakkas sihipäraselt kasutama istmetaskus olevaid paberkotte. Vahepeal oli tunda lausa vabalangemist ja kaaluta olekut, kuni lennuk tihedamale õhupadjale prantsatas, nii et tiivaotsad vägevalt vibreerisid, kuid jäid siiski külge. Ümberringi tagus välku mitu korda sekundis.
Lõpuks tulime lennukiga siiski alla, kuid valele maandumisrajale. Istusime paduvihmas mõnikümmend minutit kuskil kõrvalteel, kui juhatati lõpuks terminaali juurde. Kohal.
[---]
Ega tagasiteegi igavam polnud. Vastupidi.
Orlandost väljumine muidugi hilines tüüpiliselt USA siselendudele. Põhjuseks oli lennuki pardakompuutri rike. Kuna tegemist ikkagi arvuti sünnimaaga, parandati kompuuter käigupealt ära.
Pikk hilinemine Detroidis Amsterdami lennukile jõudmist ei takistanud, sest see lennuk hilines ka. Rahvas lasti küll sisse, kuid tagumise tualeti rike ei lubanud vastavalt eeskirjadele üle Atlandi lennule startida. Torumehi saalis läbi salongi oma kümmekond tükki. Alguses suht puhtalt, siis juba natuke kõntsasematena. Lõpuks - kaks tundi peale väljumisaega lahkus viimane, kõige räpasem ja higisem torumees ja teatas võidukalt, et korras. Piloot lohutas, et soodsa taganttuule tõttu on planeeritud kaheksa tunni asemel võimalik Amsterdami jõuda 7 tunni ja 9 minutiga, nii et on lootust, et sealt edasi lendajad veel jõuavad oma lennukitele. Osa reisijaid olid pikast ootamisest juba kaamed ja hiljem selgus, et mõni ei pidanudki vastu...
Olime umbes tund aega lennanud, kui stjuuardessid teatasid valjuhääldi kaudu, et kiiresti vajatakse 23. rea juurde arsti. Kui reisijate seas on meedikuid, palutakse kärmelt kohale tulla. Ja et elustamis- ning hapnikuballooni kasutamise oskused on abiks.
Tõusis umbes kümmekond inimest, kes moodustasid 23. rea juurde inimtropi. Nende vahelt trügisid läbi stjuuardessid arstikohvrite, hapnikuballoonide ja tilgutitega. Asi läks tõsiseks.
Kümmekond minutit hiljem teatas piloot, et ollakse sunnitud hädamaanduma. Kuna Atlandi ookean laius ees, siis viimane võimalus maad puudutada oli Newfoundlandil, Ganderi linnas. Hoiatati, et maandumine võib olla äkiline, sest tegemist on väikese lennujaamaga.
Laskusimegi täiesti tuledeta saarel, inimasustuse märgid puudusid. Maandumisrada oli siiski olemas, peagi ilmusid metsavahelt vilkuritega tuletõrje-, pääste- ja politseiautod ja piirasid meid sisse. Nagu filmis. Tuiskas, paarkümmend kraadi pakast. Piloot lubas sisse lülitada mobiiltelefonid, et lähedastele helistada, kuid selgus, et sellel lennuväljal puudub igasugune mobiililevi. Isegi GPS ei võtnud lennukiakna juures satelliite üles.
Kiirabibrigaad saabus elustamisvahenditega - diagnoositi infarkt. Siis selgus, et kanderaam ei mahu lennukisse - improviseeriti tekkidest ja torudest kandmisvahend.
Kui haige oli minema toimetatud, tekkis uus probleem - haige pagasi kättesaamine. Kohalik lennuväljameeskond ei osanud rahvusvahelise pagasikoodide järgi õigeid kotte leida. Piloot tõmbas seepeale jope selga ning sukeldus ka pagasiruumi... möödus tund, kuni õiged kotid leiti ja maha laaditi. Vahepeal käis piloot land-line´i pidi helistamas ja nõu küsimas.
Kui lõpuks maast lahti saime, oli enamusel reisijatel kadunud igasugune lootus edasilendudele jõuda. Piloodi teadaanne aga julgustas, et Amsterdamis tegeletakse edasilendudega ja kui me kohal oleme, on kõik reisijad kindlasti juba ümber bookitud.
Nii oligi - ülimalt operatiivselt oli Amsterdamis meie väravasse üles seatud stend, kuhu tähestiku järjekorras kõigi reisijate piletid sorteeritud ja igaühele kulus vaid kümmekond sekundit, et pilet ja KLMi vabanduskiri üle anda. Seal pakuti hilinemisest tingitud ebamugavuste hüvitiseks 5-minultilist tasuta telefonikaarti, 10-15 euroseid soodustusi või 2000 lennupunkti kõigi ebamugavuste eest pluss 50 eurot soodustust järgmiste lendude broneerimisel. Kuidagi vähevõitu, arvestades Euroliidu rangeid reegleid ja suuri hüvitisi hilinemiste kompenseerimisel? Aga noh, igatahes sai tervelt koju, Tallinnale oli muidugi antud jälle tormihoiatus, aga maandumist see ei seganud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar