Märkmeid enda jaoks.
Shanghais avastasime tagasiteel Interneti - tasuta WiFi - seda ei kohta just igal pool, kui oled Hiinas. Lennujaama WiFis olid kinni keeratud MSN ja mõned veebisaidid, aga ühendus oli täitsa käbe.
Isegi lennujaamas olid kaubad meie mõistes suhteliselt odavad, näiteks teeserviisid ikka veel kõigest mõnedsajad kroonid.
Helsingis maandusime ka probleemideta, aga edasi läks jama lahti. Jooksime Tallinna lennule, saime isegi peale, lendasime Tallinna kohale ja piloot teatas, et kuigi Tallinnas on sama kehvad lumeolud kui Vantaal, pole võimalik maanduda libeda ja puhastamata maandumisraja tõttu. Peale pooletunnist tiirutamist linna kohal pöördusime Vantaale tagasi. Seal helistas mutike tagantreast oma pojukesele, kes oli üritanud vastu tulla, kuid auto hüljanud kuskil Ülemiste ristmiku kandis, kuna läbimatu oli riigi maantee nr 2 ja seda pealinna kesklinnast rahvusvahelisse lennujaama viival lõigul! See tähendab, et õhukese riigi infrastruktuur oli Tallinnas kokku kukkunud, sest kus veel peaks tee puhtana hoidma kui mõnekilomeetrisel kesklinna-lennuvälja lõigul.
Kuid peagi muutus ka Vantaa lennujaama tabloo punaseks:
Juba terve päeva olid Tallinna lennud kuhjunud ja meiegi oma jäeti ära. Finncomm on see firma, mis opereerib Tallinna lende ja nende asjaajamine torkas silma erakordse saamatusega. Info puudus, seda ei jagatud kõigile (pomiseti vaid lähedalseisjatele ehk millegi teadasaamiseks oleks pidanud küünarnukkidega teed rajama) kuid need infole lähedale trügijad olid ikkagi pärast samasuguses teadmatuses. Kokku saime kaks korda hüvituseks talonge ja käisime kolm korda kohal "infot" kuulamas, ainuke info oli, et midagi pole veel teada.
Osa meist läks Finnairi check-inni ja nõudis sealt omale asenduslennu piletid, mis broneeriti Finnairi boksist Finncommi lendudele. Finncommi infot kuulama tagasi minnes selgus, et Finncomm ise pole mingeid broneeringuid teinud ja ei tea, kas ja millal saab üldse. Lubati öösel helistada. Hotellikohti oli leitud kokku viis ja need viis jagati lähedal seisnud perekonnale. Ülejäänutel soovitati oodata. Veel aktiivsemad olid läinud vahepeal esimesse terminaali Finncommi Checkinni ja sealt saanud hotellikohad teistesse hotellidesse. Finncommi tädid Gate´i juures said ka lõpuks faksid ja meid majutati vastu ööd mujale ära. Kohvrid pidid meid ootama Gate 24 juures, aga seal valitses kottidest ummistunud pakihoiu kaos: terve päeva Tallinna-lendude kotid kuhjusid ja infost öeldi, et pole lootustki midagi kätte saada, hea, kui kott homme järele lendab millalgi.
Hotell (Pilootti) oli nagu lennujaama hotell ikka - spartalik, aga puhas-korras ja soe. Hommikusöök korralik. Soome TV uudistes näidati eelmisel päeval lennujaamas liikunud võttegrupi uudist kaosest lennujaamas.
Esmaspäeva hommik Vantaal oli aga rahulik, esimesed lennud Tallinnagi olid juba väljunud ja sabasid turvakontrollis polnud. Siis aga hakkas edasilükkamine - kokku umbes kolm korda, jälle sai kupongide eest hüvitussööki lennujaama söögikohtades. Teise päeva pärastlõunal lasti meid aga lõpuks lennukisse ja olimegi 20 minuti pärast Tallinnas. Lumetormist oli möödunud ligi 3 päeva.
Kokkukukkunud infrastruktuuriga pealinnas taksod sõitsid ja lennujaama pääses ka, kuid näiteks Peterburi tee algus oli nii kitsalt lahti, et poolteist autot mahtusid kõrvuti, Pae tänav oli ikka veel täiesti lumes ning bussid sõitsid otse Võidujooksu tänavat pidi, sest Paekaare tänavat pidi kvartalisse sisse sõita ei saanud. Võib-olla kuskil kesklinnas oli ka mõni teejupp lagedaks lükatud. Aga need targad, kes džiibid olid endale kunagi ostnud, muidugi õhkasid uhkusest ja aitasid teisigi. Õhuke riik, paks eraomanik (või ametnik). Ja riik läheb aina õhukesemaks, ametnikud paksemaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar