Ei ole see olukord tegelikult nii hull, kui kartsime - 1996. aastal, kui avati Eesti esimene euromatkarada Keila-Joalt Klooga-Randa, oli eraomanike soov omandit kaitsta tunduvalt karmim ja mingitele euromatkarajal matkajatele lasti koerad kallale või vehiti niisama. Nüüd on kogu eurorada endiselt läbitav ja seda palistavad kahest äärest eravalduste sildid. Rajalt kõrvale kalduda ei tohi. Samm vasakule, samm paremale - eravaldus. Aga ei olnud seekord enam ühtki tigedat põrnitsejat nagu 12 aastat tagasi. Harjutud eurohulludega, kes tahavad matkata.
Ainult üks küsimus tekkis neid kleebis-silte nähes: eravaldus, eramaa, ära roni - kas sõbralikumalt ei saaks? Pange kasvõi talu- või kohanimi sildile, et Pauna talu, all väikses kirjas, et läbimiseks küsi luba peremehelt GSM 51 23456 ja kohe hoopis parem tunne matkajal. Pealegi - anonüümne eramaa silt kergitab küll maaomaniku omanikutunnet, kuid keegi ei tea, et just tema on maaomanik ja mis maa see siin võsas üldse on - ei teki mingit lugupidamist, pigem trots. Korralikumad matkajad hoiab keelumärk eemal, nahaalsemad pigem lähevad piiluma. Kui ikka oleks talunimi, peremehe kontakt vms, siis selge - see peremees on siin boss, käitume siin nagu tema juures külas.
Või ei ole nii? Või tullakse talunime peale rohkem õuele kakerdama?
Eramaa-Eesti Keila-Joalt Lohusallu näeb aga välja selline (tegime 20-km tiiru Laulasmaa Spani ja sealt sisemaad pidi tagasi Keila-Joa poe ette):
Vaata ka muid euromatkaraja pilte.
Muide, Keila jõe veetase on ülikõrge. Miks keegi joast allpool ei rafti? Tundus nagu väga äkiline ja kiire kärestik olema. Liiga palju jõkke langenud puid? Pirital juba raftivad küll.
 |  |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar